Jaanipäev
Jaanipäev on teatavasti suur grillimispüha - kohustuslik kusjuures. Jaanipäeval grillitakse julmalt - ribisid, vorste, sašlõkki ja muud. Süüakse metsikult, sest nii on kombeks, juuakse ka palju, sest aega ja põhjust on. Üldiselt selline hästi tore aeg ju … kõige tegemiseks on põhjus ja ainus mure on see, kas sajab…kuid kui lõpus aus olla, siis ega see ka ei loe, sest põhjendamatult suur lõke selle väikse vihma peale ära ikka ei kustu…
Minu jaanipäevad ei ole kunagi eriti suurejoonelised olnud… viimased aastad ma olen need suht sõna otseses mõttes maha maganud - eelmine aasta oli eelneval ööl lõpupidu, üle-eelmine ja üle-üle-eelmine (püha müri, kuidas need ‘eelmised’ sõnad päriselt kirjutatakse?:S) aasta oli eelneval ööl klassiõhtu vms… et üldjoontes ma jah magan… korra ehk olen tuld ka näinud aga see on küll aint korra …
Selle aasta jaanipäeva eelse, jaanipäeva enda ja jaanipäeva järgse päeva võiks hinnata kui ajaloo kõige kehvemat. Ma olin haige - s . . . . oli nõnna vedel, et pese või nägu… boonusena lisandusid ahvatlevad, krampe tekitavad kõhuvalud ning täielik söögi mitteomistamine. Fun eksole… nii ma siis võin oma eelneva kolme päeva söögi lugeda kokku kerge vaevaga:
- Reede
- üks võileib
- tükk sülti + 1 kartul
- 9 erinevat tabletti.
- Laupäev
- 3 tabletti
- üks võileib
- üks VÄIKE tükk ribi
- portsjon bubertit
- Pühapäev
- üks võileib
- kohupiima kisselliga
- üks jogurt/kohupiim
Eelneva kolme päeva tegevusi ei ole ka raske meenutada.
- Reede õhtul oli väike taidlusringi teatri vaatamine, millele järgnes õhtu telgis magamist. Lõket ma ei kohanud. Väga tuttavaks sai kohalik kuivkäimla.
- Laupäeval sain peaaegu juba elatud, enamjaolt istusin ühe koha peal, sest paistis, et minu seedimine sõltub palju gravitatsioonijõust - püsti ei maksnud eriti tõusta. Väga tuttav koht oli tol päeval kohalik kuivkäimla.
- Pühapäev, hommikul ärkasin, liikusin vähe ning selgus, et kui ei taha täitsa käimlasse sissekirjutust saada, tuleb söögist siiski loobuda ning kiiktoolis kiikudes paremaid päevi oodata.
Nüüd ma olen siis sealt Koeru tagant kodus tagasi, kõht siiski muliseb nagu tal oleks midagi hästi palju öelda - loodan et ma saan varsti teada, mida ta mulle öelda tahab. Seni nälgin ja tutvun lähemalt koduse wc-ga. Kunagi kui ma sellest üle saan kui vastik haige olla on peaks tegelikult siia kirjutama, kui lahedat rahvast seal maal leidub…seniks aga head paranemist mulle.
